Kaplan seelikupikkust mõõtmas

Kaitseväe peakaplanil tuleb vahel lahendada väga kummalisi probleeme.

Järgnev lugu juhtus eelmisel peakaplanil Tõnis Nõmmikul.

Helistas talle tollane kaitseväe peainspektor Einar Laigna: "Mulle tuli kaebus, et ühe naiskaplani seelik on liiga lühike, häirib teiste ohvitseride tööd. Mine kontrolli üle ja võta abinõud tarvitusele!"

Härra Nõmmik, pealt seitsmekümnene, naeris, et viimati tuli tal seelikupikkusega tegelda siis, kui oma tütred teismelised olid.

Aga kõnealuse naiskaplani seelikupikkus oli igati määrustekohane.

Ärataski surnu üles!

Täna on Suur Reede, Kristuse ristilöömise päev. Kohe tulevad seejärel ülestõusmispühad, mil Kristus tõusis surnuist. Skeptikud väidavad, et sihuke asi on ilmvõimatu, kes juba korra surnud, see surnuks jääb.

Aga ei ole ühtigi, surnuist äratamist on siinsamas Eestimaalgi ette tulnud. Ligi paarkümmend aastat tagasi Virumaal ja sai sellega hakkama tollane diakon Avar Pentel.

Lugu juhtus nii:

Suri üks üksi elanud naisterahvas. Sugulased korraldasid matused kodunt ärasaatmisega. Enne tassisid toa tühjaks, jagasid napi vara omavahel laiali.

Talitust kutsuti pidama Avar Pentel. Kõik oli kena, Pentel alustas korrakohaselt tervituse ja palvega, luges natuke Piiblit. Kõne oli ka tavapärane, elust, surmast ja ülestõusmise lootusest. Aga just siis kui Pentel ülestõusmisest rääkis, hakkas naine kirstus liigutama, tegi silmad lahti ja tõusis istuli. Vaatas segaduses oma tühja tuba. Matuseliste ehmatus muidugi oli suur.

Eks tuli siis matused ära jätta ja laialitassitud asjad tagasi tuua. Aga Avar Pentelit enam matusetalitust pidama hästi ei julgetud kuhugi kutsuda, mine tea, mis veel juhtuda võib...

Nüüdseks on Avar Pentel siirdunud ortodoksi kiriku teenistusse.

Kurat kiusas

Tänane juubilar Kuno Pajula armastas ka peapiiskopina ise autot juhtida.

Järjekordsel sõidul aga ületas kõrgeausus tublisti kiirust ning loomulikult pidas patrull ta kinni. Küsis siis politseinik (kes peapiiskopi ära tundis, miks kõrgeauline eeskirju rikub. Pajula lõi silmad maha ja ütles malbe häälega: "Eks kurat kiusas!" Politseinik hakkas seepeale naerma ja vastas: "Palvetage siis, et seda enam ei juhtuks!"

Keedab last!

Ammusel ajal oli Saaremaal Püha kiriku pastoriks ka Mart Salumäe. Tavaliselt ta talviti lapsi kirikus ei ristinud, käis kodudes või ristis pastoraadis. Kirikut ju ei köetud ning külm oli. Kuid ükskord nõudis pere kategooriliselt, et ristsed peavad toimuma kindlasti kirikus. Aeg aga oli - vana-aastaõhtu.

Pastor hädas - ristimisvesi jäätub ju altarile ära, enne kui selle kõige olulisema osani jõutakse! Hea nõu kallis. Hankis siis tüki penoplasti (mis sügaval nõuka-ajal polnudki kerge), pani ristimisvaagna sooja veega selle peale, kaane peale ning kattis selle kõik veel omakorda paksu valge froteerätiga.

Kui talitus sinnamaani jõudis, et vaja vett võtma hakata, võttis Salumäe räti ja kaane vaagna pealt ära. Külmas kirikus aga auras vesi nii tugevasti, et keegi lapse sugulastest kiljatas: "Nüüd keedab lapse ära!"

Risti, aga vähese veega!

Kunagi, kui Jüri Vallsalu oli veel Saaremaal Püha kiriku õpetaja, korraldas ta aeg-ajalt ristimispühasid. Eriti hea oli seda teha, kui oli vajadus ristida ka oma last. Aeg oli ka niisugune, et ega külarahvas hästi julgenud lapsi ristimisele tuua, kui mitu korraga, oli julgem.

Järjekordse ristimispüha hommikul tuli üks vanaema õpetajaga rääkima ning palus, et õpetaja tema lapselapsele kuigi palju vett pähe ei paneks - laps on ilusaks tehtud, juuksed lokitud ja soengusse sätitud, mis sellest ilust siis järele jääb, kui sinna vett peale panna! Õpetaja lubaski veega kokkuhoidlik olla.

Jõuab järg siis ristimiseni. Ilusaks mukitud türdrukuke oli järjekorras eelviimane. Õpetaja tilgutas talle veidi vett pähe ja ütles ristimissõnad. Aga viimane oli õpetaja oma tütar ning temale pani Vallsalu vett lausa mõnuga - ega siis Jumala armuga saa koonerdada!

Pärast tuli eelmise tüdruku vanaema küsima, kas tema lapselaps ikka sai siis ristitud või mitte.

Loomaks jääd...

Selle loo jutustas president Ilves kõnet pidades praost Jaan Lattiku ümbermatmisel 1. XI 2008 Viljandis.

TH Ilvese ema neiupõlvenimi oli Rebane, peig, teadagi Ilves. Laulatuse pidas Lattik. Kui noorpaar oli kristlikuks abielurahvaks kuulutatud, pöördus laulataja pruudi poole ja teatas: "Loom sa olid ja loomaks sa jääd.".

Keda oodata?

Käesolev aasta on Eesti kirikus ka Elmar Silvester Salumaa juubeliaasta. Salumaa oli eestikeelse dogmaatika alusepanija, tõlkija ja teoloog. Aga pole saladus ka see, et mõnikord oli tal kellatundmisega raskusi või polnudki tal kella.

Kord pühapäeval juhtus jälle, et rahvas ootas kirikus, keda aga polnud, oli õpetaja. Helistas siis kirikumees õpetajale koju ja küsis Piibli sõnadega:

"Kas oled sina see, kes tuleb või peame ootama teist?" (Lk 7:19)