13.10.08

Keda oodata?

Käesolev aasta on Eesti kirikus ka Elmar Silvester Salumaa juubeliaasta. Salumaa oli eestikeelse dogmaatika alusepanija, tõlkija ja teoloog. Aga pole saladus ka see, et mõnikord oli tal kellatundmisega raskusi või polnudki tal kella.
Kord pühapäeval juhtus jälle, et rahvas ootas kirikus, keda aga polnud, oli õpetaja. Helistas siis kirikumees õpetajale koju ja küsis Piibli sõnadega:
"Kas oled sina see, kes tuleb või peame ootama teist?" (Lk 7:19)

31.08.08

Korduvkasutusega jutlus

Kui Toomas Paul oli veel noor vaimulik, teenis ta Saaremaal ning õpetajate puuduse tõttu oli tal üksvahe hooldada koguni neli kogudust. Tubli ja korraliku hingekarjasena kirjutas ta iga koguduse jaoks eraldi jutluse. Aga siis leidis, et üheks ja samaks pühapäevaks ühe ja sama kirjakoha peale nelja jutlust koostada on pagana raske.
Aja ja vaimujõu kokkuhoiuks otsustas proovida, kas saaks äkki sama jutlusega kõik neli kohta läbi käia. Muidugi sai ning edaspidi läksidki kõik jutlused korduvkasutusse.

26.07.08

Kiir valitsejaks?!

Viru praost oli pikka aega Peeter Kaldur ning abipraost Avo Kiir. Tundus, et nii see jääbki. Kuid ükskord saab ju kõik otsa. Toimus siis järjekordne praostkonna sinod ning otsustati Avo Kiir praostiks valida.
Üks noorem vaimulik reageeris selle peale eht Lutsu stiilis: "Ei no muidugi! Kiir praostiks! Kiir mõisavalitsejaks! Kiir kuningaks!"

10.07.08

Mälu vedas alt...

Aeg: mõniteist aastat tagasi
Koht: UI, vana konsi maja saal
Kontekst: loeng esmakursuslastele - sissejuhatus teoloogiasse
Lektoriks oli Peep Audova. Jutt käis võõrandumisest ning ta tõi palju näiteid Dostojevski teostest, mis ta mõtteid tabavalt illustreerisid.
Taas tahab Audova näidet tuua kuid jääb toppama.
P. Audova: "...ja seda kirjeldab Dostojevski väga tabavalt oma romaanis...romaanis..... näh, skleroos...."
Abistav hääl üliõpilaste hulgast: "Idioot?"
P. Audova: "Aitäh! Just!"
Edasine sumbub ühisesse naeru.

16.06.08

Hulkuv sõrmus?

Varasematel aastatel oli üldine tava, et sõrmused paneb õpetaja laulatusel noorpaarile sõrme.
Tuli siis järjekordne paar praost Richard Sisaski juurde laulatusele. Käärkambris anti sõrmused kenasti praostihärra kätte, kes need siis talaari taskusse pistis. Mindi siis kirikusse. Noorpaar jäi altari ette, õpetaja läks altarisse. Talitus sujus nagu kord ja kohus. Jõudis järg kõneni. Õpetaja mõtles endamisi, et nüüd oleks paras aeg ka sõrmused taskust välja võtta, et need siis pärast kõnet õnnistada ja noortele sõrme panna. Pistab käe taskusse, tunneb, et seal on üksainuke sõrmus. Oi, kas ma siis pistsin teise kogemata teise taskusse? mõtles õpetaja ja hakkas taskuid läbi kobama. Kõne aga läks samal ajal edasi.
Inimene käib ringi kogu elu, otsib ja otsib oma teist poolt, aga kuidagi ei leia.
Sõrmust aga üheski taskus pole. Olgu, ma annan siis oma sõrmuse, eks me pärast klaarime, mõtles õpetaja ja hakkas oma sõrmust sõrmest ära sikutama. Aga ei tule mitte.
Jaa, ja kui siis lõpuks leiab selle õige, siis jääb tema külge nii kõvasti kinni, et enam lahti ei saa, kanguta kuidas tahad.
Aga kaua sa ikka kõnet pead, mõtles õpetaja nüüd. Olgu, võtan selle ühegi sõrmuse välja, saab mis saab. Võttis siis taskust sõrmuse ja ennäe imet - teine sõrmus oli täpselt teise sees.
Vaat nõnda peate teie ka nüüd üks liha olema! lõpetab õpetaja kõne.

17.05.08

Klann, mitte suguvõsa

Ka Usuteaduse Instituudis on läbi aegade kombeks olnud rebaste ristimine. Sinna kuulus ka rebastele konksuga küsimuste esitamine.
Jõudis järg Peeter Paenurme kätte. Küsitakse temalt: "Nimeta Eesti vaimulike suguvõsasid!" Peeter punastas, niheles, ütles: "Salumäed..." Selle peale käratas Ivo Pill: "See on klann, mitte suguvõsa!"
* Peeter Paenurm on kunagise Kuusalu õpetaja Eduard Salumäe tütrepoeg. Tema kolm onu on kõik kirikuõpetajad, üks tädidest oli abielus hilisema Kuusalu õpetaja Endel Kuulpakiga ja ema ning teised tädid on ka tihedalt kirikuga seotud.

02.05.08

Haigutab kantslis

Harri Rein varjas end pärast sõda 19 aastat ematalus kahe lae vahel. Kui ta siis lõpuks sealt välja tuli, oli tal raskusi liikumisega ning häält samahästi kui polnudki. Ometigi läks ta usuteadust õppima, lõpetas edukalt ning ordineeriti 16.novembril 1967 õpetajaks koos Laine Villenthaliga.
Hääleseadet õpetas talle Emmi Karjus. Emmi esimene nõue oli, et suu tuleb korralikult lahti teha.
Aastaid hiljem külastas Harri Rein ordinatsiooniõde Lainet Pindis ning ka jutlustas seal, kõigi hääleseadereeglite kohaselt. Pärast teenistust ütles koguduse esimees Lainele: "Mis sa sellest haigutajast siia kutsusid!"
Praegu elab Harri Rein Ruhnu saarel.

15.03.08

Kiisust kirikhärra

Paljude pastoraatide täieõiguslikeks elanikeks on olnud ja on ka praegu kassid.
Andres Põder on jutustanud:
Kui ta veel Suure-Jaani koguduses töötas, pesitses nende pool kena must kiisu, kellel ainult lõua all oli valge laik - täpselt nagu pastor ametiriietuses.
Kui siis kirikus matus oli, oli kiisu ka kohal, istus truult ukse juures. Kui aga kirstu välja hakati kandma. ajas kiisu saba püsti ja kõndis tähtsal ilmel kirstu ees kalmistu poole.

04.02.08

Laulatusele leinama?

Veel mõned aastad tagasi oli kirikuõpetajaid oluliselt vähem kui praegu. Nii oli nende töökoormus üsna suur ja sageli tuli ühe laupäevaga mitu eri talitust ära pidada.
Kui Illar Hallaste veel Kadrinas oli, sattus temalegi selline ülitöine laupäev. Ristsed, paar matust, kõige otsa veel laulatus.
Jookseb kirikhärra siis matuselt kirikusse, kus pruutpaar juba ootamas. Astub altarisse, pöördub rahva poole ja alustab kõnet: "Kallid leinajad!"

02.02.08

Peapiiskopi salavisiit?

Maakoguduse vaimulik räägib kolleegidele, kui ilusas kohas ta nüüd töötab ja kui mõnus seal kõik on.
"Ja pühapäeval jutluse ajal vaatas põder aknast sisse."
Teised kohkunult: "Andres Põder ise või?"
*Andres Põder - EELK peapiiskop

31.01.08

Matusele? Kihuta siis pealegi.

Mõnedel kirikhärradel on õige raske gaasijalg.
Oli ka Peeter Kalduril. Korra pidi ta jälle Jõhvist maakohta matusele jõudma. Istus ta siis pastoraadi ees autosse, täies ornaadis, talaar seljas, barett peas, kõik vajalikud raamatud kõrvalistmel ja vajutas gaasi põhja. Aga oh häda - teel miilitsapatrull. Peeti pastorihärra muidugi kinni.
Astub miilits ligi, küsib kurja häälega: "Kuhu kihutad?" - "Matusele," vastab Kaldur alandlikult. "No lase siis edasi, kui just matusele pead jõudma!" lubati armulikult.

26.01.08

Lõuad, seersant!

Kunagine peapiiskop Edgar Hark oli Suure Isamaasõja veteran. Seda oskas ta kiriku asjade ajamiseks suurepäraselt ära kasutada.
Kui ta aga veel maakoguduse õpetaja oli, tuli kord külavolinik järjekordselt mingi asja pärast õiendama. Seersandivormis, jäi pastoraadi õuele seisma ja kukkus pröökama. Hark ütles: "Üks hetk, ma tulen kohe tagasi," läks tuppa, pani oma kaptenimundri selga ja tagasi õue.
"Seersant, kas teil oli midagi öelda?"
"Eee..i midagi, seltsimees kapten!"
"Selge, jätkake teenistust!"
Ja rohkem volinik kirikhärrat ei tülitanud.

25.01.08

Lapsi ristima!

EELK on kuulutanud 2008 ja 2009 ristimise teema-aastateks. Lootus on, et siis, kui ristimisest rohkem rääkida, tuuakse ka rohkem lapsi ristida. Nõukogude võim oli selles suhtes hoopis resoluutsem.
Eelmise sajandi viiekümnendate aastate keskel oli veel üsna tavapärane, et lapsi ristiti kodudes. Siis aga saatis tollane usuasjade volinik laiali ringkirja, et kodudes ristimine pole lubatud, kõik lapsed tuleb kirikus ära ristida!
Õpetaja Kimmel haaras sõnasabast ning teatas kogudusele: "Tänagem meie riigi valitsust suure hoolitsuse eest ristiinimeste järelkasvu osas. On antud korraldus, et kõik lapsed tuleb kirikusse ristimisele tuua!"
Mõnest asjast tasub nõukogude korrast eeskuju võtta küll...

24.01.08

Maksuametnik kappi!

Omal ajal kontrollisid maksuametnikud üpris hoolega, et kirikhärrad ülemäärast tulu ei saaks. Üheks võimalikuks tuluallikaks peeti ka küünalde müüki. Aga kuidas seda kontrollida? Pärnus leiti, et kõige lihtsam on küünlad üle kaaluda. Nii palju kui küünlaid pühapäeval pärast teenistus järel oli, pidi neid olema ka järgmise pühapäeva hommikul.
Evald Saag on jutustanud:
Pärnu koguduses hoiti küünlaid käärkambris suures kapis. Ühel päeval oli maksuametnik jälle kohal ning ronis peadpidi kappi küünlaid kontrollima. Tema tagumik jäi aga nii ahvatlevalt upakile, et kirikhärra ei suutnud kiusatusele vastu panna - põlvega väike müks, ametnik lendas kappi ja kuna võti oli väljaspool ees, sai uks kah lukku keeratud.
Kuidas ametnik kapist välja pääses, sellest ajalugu vaikib...

Sissejuhatus

Arvatakse, et kirikhärrad on ühed väga tõsised inimesed. Eks nad räägi ju tõsistest asjadest.
Kuid tegelikult on see üks ütlemata lõbus seltskond. Ja oma ametis juhtub neil ikka üht-teist, mille üle naerda saab. Paljud nendest juhtumistest ja naljadest on mõistetavad ainult kitsamale ringkonnale, kuid palju on ka sellist, mis naerutavad kõiki. Mitmedki lood on muutunud legendideks. Sellesse blogisse tahaks koondada lõbusaid juhtumisi kirikhärrade argipäevast.
Kui keegi teab mõnda lugu ja soovib selle avalikkuse ette tuua (tegemist peaks siiski olema looga, millel tõepõhi all), siis võib neist mulle teada anda aadressil pappila@hot.ee
Kui aga lugusid on palju ja oleks soovi ennast siia kaasautoriks sättida, andke teada samal aadressil ja ma lisan teid kirjutajate hulka.
Loodan, et leiate siit mõnusat lugemist ja saate mõnegi hea suutäie naerda.