16.06.08

Hulkuv sõrmus?

Varasematel aastatel oli üldine tava, et sõrmused paneb õpetaja laulatusel noorpaarile sõrme.
Tuli siis järjekordne paar praost Richard Sisaski juurde laulatusele. Käärkambris anti sõrmused kenasti praostihärra kätte, kes need siis talaari taskusse pistis. Mindi siis kirikusse. Noorpaar jäi altari ette, õpetaja läks altarisse. Talitus sujus nagu kord ja kohus. Jõudis järg kõneni. Õpetaja mõtles endamisi, et nüüd oleks paras aeg ka sõrmused taskust välja võtta, et need siis pärast kõnet õnnistada ja noortele sõrme panna. Pistab käe taskusse, tunneb, et seal on üksainuke sõrmus. Oi, kas ma siis pistsin teise kogemata teise taskusse? mõtles õpetaja ja hakkas taskuid läbi kobama. Kõne aga läks samal ajal edasi.
Inimene käib ringi kogu elu, otsib ja otsib oma teist poolt, aga kuidagi ei leia.
Sõrmust aga üheski taskus pole. Olgu, ma annan siis oma sõrmuse, eks me pärast klaarime, mõtles õpetaja ja hakkas oma sõrmust sõrmest ära sikutama. Aga ei tule mitte.
Jaa, ja kui siis lõpuks leiab selle õige, siis jääb tema külge nii kõvasti kinni, et enam lahti ei saa, kanguta kuidas tahad.
Aga kaua sa ikka kõnet pead, mõtles õpetaja nüüd. Olgu, võtan selle ühegi sõrmuse välja, saab mis saab. Võttis siis taskust sõrmuse ja ennäe imet - teine sõrmus oli täpselt teise sees.
Vaat nõnda peate teie ka nüüd üks liha olema! lõpetab õpetaja kõne.