21.02.09

Keedab last!

Ammusel ajal oli Saaremaal Püha kiriku pastoriks ka Mart Salumäe. Tavaliselt ta talviti lapsi kirikus ei ristinud, käis kodudes või ristis pastoraadis. Kirikut ju ei köetud ning külm oli. Kuid ükskord nõudis pere kategooriliselt, et ristsed peavad toimuma kindlasti kirikus. Aeg aga oli - vana-aastaõhtu.
Pastor hädas - ristimisvesi jäätub ju altarile ära, enne kui selle kõige olulisema osani jõutakse! Hea nõu kallis. Hankis siis tüki penoplasti (mis sügaval nõuka-ajal polnudki kerge), pani ristimisvaagna sooja veega selle peale, kaane peale ning kattis selle kõik veel omakorda paksu valge froteerätiga.
Kui talitus sinnamaani jõudis, et vaja vett võtma hakata, võttis Salumäe räti ja kaane vaagna pealt ära. Külmas kirikus aga auras vesi nii tugevasti, et keegi lapse sugulastest kiljatas: "Nüüd keedab lapse ära!"

06.02.09

Risti, aga vähese veega!

Kunagi, kui Jüri Vallsalu oli veel Saaremaal Püha kiriku õpetaja, korraldas ta aeg-ajalt ristimispühasid. Eriti hea oli seda teha, kui oli vajadus ristida ka oma last. Aeg oli ka niisugune, et ega külarahvas hästi julgenud lapsi ristimisele tuua, kui mitu korraga, oli julgem.
Järjekordse ristimispüha hommikul tuli üks vanaema õpetajaga rääkima ning palus, et õpetaja tema lapselapsele kuigi palju vett pähe ei paneks - laps on ilusaks tehtud, juuksed lokitud ja soengusse sätitud, mis sellest ilust siis järele jääb, kui sinna vett peale panna! Õpetaja lubaski veega kokkuhoidlik olla.
Jõuab järg siis ristimiseni. Ilusaks mukitud türdrukuke oli järjekorras eelviimane. Õpetaja tilgutas talle veidi vett pähe ja ütles ristimissõnad. Aga viimane oli õpetaja oma tütar ning temale pani Vallsalu vett lausa mõnuga - ega siis Jumala armuga saa koonerdada!
Pärast tuli eelmise tüdruku vanaema küsima, kas tema lapselaps ikka sai siis ristitud või mitte.