Ammusel ajal oli Saaremaal Püha kiriku pastoriks ka Mart Salumäe. Tavaliselt ta talviti lapsi kirikus ei ristinud, käis kodudes või ristis pastoraadis. Kirikut ju ei köetud ning külm oli. Kuid ükskord nõudis pere kategooriliselt, et ristsed peavad toimuma kindlasti kirikus. Aeg aga oli - vana-aastaõhtu.
Pastor hädas - ristimisvesi jäätub ju altarile ära, enne kui selle kõige olulisema osani jõutakse! Hea nõu kallis. Hankis siis tüki penoplasti (mis sügaval nõuka-ajal polnudki kerge), pani ristimisvaagna sooja veega selle peale, kaane peale ning kattis selle kõik veel omakorda paksu valge froteerätiga.
Kui talitus sinnamaani jõudis, et vaja vett võtma hakata, võttis Salumäe räti ja kaane vaagna pealt ära. Külmas kirikus aga auras vesi nii tugevasti, et keegi lapse sugulastest kiljatas: "Nüüd keedab lapse ära!"