Matusele? Kihuta siis pealegi.

Mõnedel kirikhärradel on õige raske gaasijalg.

Oli ka Peeter Kalduril. Korra pidi ta jälle Jõhvist maakohta matusele jõudma. Istus ta siis pastoraadi ees autosse, täies ornaadis, talaar seljas, barett peas, kõik vajalikud raamatud kõrvalistmel ja vajutas gaasi põhja. Aga oh häda - teel miilitsapatrull. Peeti pastorihärra muidugi kinni.

Astub miilits ligi, küsib kurja häälega: "Kuhu kihutad?" - "Matusele," vastab Kaldur alandlikult. "No lase siis edasi, kui just matusele pead jõudma!" lubati armulikult.

Lõuad, seersant!

Kunagine peapiiskop Edgar Hark oli Suure Isamaasõja veteran. Seda oskas ta kiriku asjade ajamiseks suurepäraselt ära kasutada.

Kui ta aga veel maakoguduse õpetaja oli, tuli kord külavolinik järjekordselt mingi asja pärast õiendama. Seersandivormis, jäi pastoraadi õuele seisma ja kukkus pröökama. Hark ütles: "Üks hetk, ma tulen kohe tagasi," läks tuppa, pani oma kaptenimundri selga ja tagasi õue.

"Seersant, kas teil oli midagi öelda?"

"Eee..i midagi, seltsimees kapten!"

"Selge, jätkake teenistust!"

Ja rohkem volinik kirikhärrat ei tülitanud.

Lapsi ristima!

EELK on kuulutanud 2008 ja 2009 ristimise teema-aastateks. Lootus on, et siis, kui ristimisest rohkem rääkida, tuuakse ka rohkem lapsi ristida. Nõukogude võim oli selles suhtes hoopis resoluutsem.

Eelmise sajandi viiekümnendate aastate keskel oli veel üsna tavapärane, et lapsi ristiti kodudes. Siis aga saatis tollane usuasjade volinik laiali ringkirja, et kodudes ristimine pole lubatud, kõik lapsed tuleb kirikus ära ristida!

Õpetaja Kimmel haaras sõnasabast ning teatas kogudusele: "Tänagem meie riigi valitsust suure hoolitsuse eest ristiinimeste järelkasvu osas. On antud korraldus, et kõik lapsed tuleb kirikusse ristimisele tuua!"

Mõnest asjast tasub nõukogude korrast eeskuju võtta küll...

Maksuametnik kappi!

Omal ajal kontrollisid maksuametnikud üpris hoolega, et kirikhärrad ülemäärast tulu ei saaks. Üheks võimalikuks tuluallikaks peeti ka küünalde müüki. Aga kuidas seda kontrollida? Pärnus leiti, et kõige lihtsam on küünlad üle kaaluda. Nii palju kui küünlaid pühapäeval pärast teenistus järel oli, pidi neid olema ka järgmise pühapäeva hommikul.

Evald Saag on jutustanud:

Pärnu koguduses hoiti küünlaid käärkambris suures kapis. Ühel päeval oli maksuametnik jälle kohal ning ronis peadpidi kappi küünlaid kontrollima. Tema tagumik jäi aga nii ahvatlevalt upakile, et kirikhärra ei suutnud kiusatusele vastu panna - põlvega väike müks, ametnik lendas kappi ja kuna võti oli väljaspool ees, sai uks kah lukku keeratud.

Kuidas ametnik kapist välja pääses, sellest ajalugu vaikib...

Sissejuhatus

Arvatakse, et kirikhärrad on ühed väga tõsised inimesed. Eks nad räägi ju tõsistest asjadest.

Kuid tegelikult on see üks ütlemata lõbus seltskond. Ja oma ametis juhtub neil ikka üht-teist, mille üle naerda saab. Paljud nendest juhtumistest ja naljadest on mõistetavad ainult kitsamale ringkonnale, kuid palju on ka sellist, mis naerutavad kõiki. Mitmedki lood on muutunud legendideks. Sellesse blogisse tahaks koondada lõbusaid juhtumisi kirikhärrade argipäevast.

Kui keegi teab mõnda lugu ja soovib selle avalikkuse ette tuua (tegemist peaks siiski olema looga, millel tõepõhi all), siis võib neist mulle teada anda aadressil pappila@hot.ee

Kui aga lugusid on palju ja oleks soovi ennast siia kaasautoriks sättida, andke teada samal aadressil ja ma lisan teid kirjutajate hulka.

Loodan, et leiate siit mõnusat lugemist ja saate mõnegi hea suutäie naerda.