06.02.09

Risti, aga vähese veega!

Kunagi, kui Jüri Vallsalu oli veel Saaremaal Püha kiriku õpetaja, korraldas ta aeg-ajalt ristimispühasid. Eriti hea oli seda teha, kui oli vajadus ristida ka oma last. Aeg oli ka niisugune, et ega külarahvas hästi julgenud lapsi ristimisele tuua, kui mitu korraga, oli julgem.
Järjekordse ristimispüha hommikul tuli üks vanaema õpetajaga rääkima ning palus, et õpetaja tema lapselapsele kuigi palju vett pähe ei paneks - laps on ilusaks tehtud, juuksed lokitud ja soengusse sätitud, mis sellest ilust siis järele jääb, kui sinna vett peale panna! Õpetaja lubaski veega kokkuhoidlik olla.
Jõuab järg siis ristimiseni. Ilusaks mukitud türdrukuke oli järjekorras eelviimane. Õpetaja tilgutas talle veidi vett pähe ja ütles ristimissõnad. Aga viimane oli õpetaja oma tütar ning temale pani Vallsalu vett lausa mõnuga - ega siis Jumala armuga saa koonerdada!
Pärast tuli eelmise tüdruku vanaema küsima, kas tema lapselaps ikka sai siis ristitud või mitte.

Kommentaare ei ole: