Ammusel ajal oli Saaremaal Püha kiriku pastoriks ka Mart Salumäe. Tavaliselt ta talviti lapsi kirikus ei ristinud, käis kodudes või ristis pastoraadis. Kirikut ju ei köetud ning külm oli. Kuid ükskord nõudis pere kategooriliselt, et ristsed peavad toimuma kindlasti kirikus. Aeg aga oli - vana-aastaõhtu.
Pastor hädas - ristimisvesi jäätub ju altarile ära, enne kui selle kõige olulisema osani jõutakse! Hea nõu kallis. Hankis siis tüki penoplasti (mis sügaval nõuka-ajal polnudki kerge), pani ristimisvaagna sooja veega selle peale, kaane peale ning kattis selle kõik veel omakorda paksu valge froteerätiga.
Kui talitus sinnamaani jõudis, et vaja vett võtma hakata, võttis Salumäe räti ja kaane vaagna pealt ära. Külmas kirikus aga auras vesi nii tugevasti, et keegi lapse sugulastest kiljatas: "Nüüd keedab lapse ära!"
2 kommentaari:
olen kõik oma lapsed ristinud enamvähem 4kuuselt
aga pesamunaga jäin hiljaks
kord oli üks kord teine viga
kui aga ristimiseks läks, oli ta juba kahe aastaseks saamas ja üsna sõnakas mees
kui siis kirikuõpetaja talle vett pähe pani ristimise ajal,
siis kostis hele hääle üle kiriku, et äla palun tee, vesi on ju mälg ;)
Üks mu õdedest sai ristitud jaanuarikuus, temperatuur -20 ringis, külm maakirik... Polnudki siis muud teha kui keev vesi kirikusse kaasa võtta - selle aja peale, kui vee pealekallamiseni jõuti, oli ka vesi normaalsesse temperatuuri jõudnud.
Postita kommentaar